Angkor Wat

Sissejuhatus

Kasulik info

Terviseks 🍻 khmeeri keeles on Choul Muoy – ជល់មួយ [chol​ moey]. Inglisekeelne otsetõlge peaks olema “bump one”.

Reis

1. päev (03.03) – saabumie Kambodžasse, Siem Reap

Lennureisid läbi Istanbuli Bangkoki. Istanbuli lennujaam oli suursugune. Kõikvõimalikud brändipoed järjest reas. Kommikarp ca 50 EUR-i.

Bangkokki jõudes oli vaja meil Suvarnabhumi (BKK) lennujaamast saada võimalikult kiiresti Don Mueang-i (DMK) lennujaama, kust läks meie lend Siem Reapi. Kiireim viis on takso (700 kohalikku raha). Samuti saaks shuttle bussiga tasuta kui lennupilet olemas DMK-st väljuvale lennule. Arvestada tuleks 45min kuni 1t30min-ga. Bussid väljuvad pool- ja täistunnil.

Takso võtmisel tuleb arvestada, et ka seal on suure nõudluse juures järjekorrad. Kui aga on väga kiire järgisele lennule, siis tasub seda seal mainida ning nad võivad vahele lasta ning taksojuht näeb natuke rohkem vaeva, et võimalikult kiiresti kohale jõuda (kiiruspiirangud ununesid ning teepeenrast sai teistest mööda sõita). Väga napilt jõudsime lennule. Põhimõtteliselt nii kui lennujaama sisse astusime, kuulsime kuidas meid nimepidi taga otsiti.

Riiki sisenedes on vaja täita immigratsiooni paber (deklaratsioon) ja tollideklaratsioon (isegi kui sa midagi riiki sisse ei too). Lisaks on lennujaamas on nõutav viisa ostmine – turistiviisa hind 30 USD.

Kamboodžas on ametlikult kasutusel kaks valuutat – kohalik riel ja lisaks ka USA dollar. Ei olnud harv juhus kus tasusid dollarites ja vahetusraha anti rielides.

Lennujaamas oli võimalik valida takso ja TukTuk-i vahel. Hinnad sarnased – 10 USD takso ja 9 USD TukTuk-i eest. Need samad TukTuk-i juhid pakuvad ka tuure Angkor-isse ja muudele varemete aladele. Meie otsustasime selle oma TukTuk juhiga järgmine päev tuuri teha. Kas see tasus ära või mitte, sellest saame teada hiljem. Hind kolme ala külastuse eest oli 50 USD-d (kahele).

Lennujaamast majutusasutusse sõites jäi silma palju väikseid poelaadseid asutusi. Need on niiöelda kodupoed sest Kamboodžas (ja ka Taimaal) soodustatakse isiklike äride pidamist. Selleks võib märgata mitmeid selliseid poekesi teede ääres.

Söögi ja joogi osas on majutusasutused kindlasti kallimad. Näiteks meil maksis söök 4,5 USD-d, samas peaks juba 1 USD eest prae kätte saama. Tasub ringi vaadata ja uurida.

Samas ei ole lubatud hotelli alal tarbida väljast ostetud sööke ja jooke. Meie majutusasutuses oli trahviks märgitud 10 USD-d. Internetis leidub ka artikleid kus osades kohtades on selline tarbimine keelatud kellaajaliselt, näiteks alates kella 22:00-st õhtul.

2. päev (04.03) – Angkor Wat-i külastus

Kuna hotelli kokk ei olnud tööle ilmunud, siis sai käidud kohalikke tänavaid uurimas et kohvi ja hommikusööki saada. Ühest nurgapealsest poest saime soovituse kuhu minna. Võtsime sama söögi mis kohalikudki, ehk mingi nuudliroog veiselihaga ja hakklihapalliga, mida esialgu pidasime millekski muuks. (täpsustasime seda hiljem teenindajaga). Kohvi oli liiga magus sest piima asemel kasutasid nad kondenspiima (kui suhkrut kah veel juurde lisad siis on siirup valmis).

Kell 10 tuli meile järgi TukTuk-i juht, et minna Angkor-i varemeid avastama. Tüübi nimi oli Tintin. Väga sõbralik oli. Enne sõitma hakkamist pakkus ta meile ka juua (õlut, koolat ning vett). Täpsustasime et palju see maksab kuid ta kinnitas, et kõik see on hinnas. Vaatasime üle ka sõiduplaani. Eile näidati meile 3 kohta kuhu lähme kuid see juht näitas veel viimaseks ühe järve ääres päikseloojangu vaatamise, millega päev lõpetada. Kuna olime varasmealt hinna kokku leppinud siis me olim nõus, kokkulepetest peetakse ikka kinni ju… eks ju.

Sissepääs Ankori alale oli 37 USD-d. Lisaks varemetele oli ka turistidele mõeldud suveniirimüüjad – need olid tüütud, nagu ikka. “Ei” ei tähenda nende jaoks “ei”.

Ala oli suur ning kuna me nii lühikest aega seal olime, siis oli väga mõistlik, et meid erinevatesse kohtadesse sõidutati. Kui oleks pikemalt seal olnud, siis oleks saanud ka ise rolleri või rattaga ringi liigelda ja avastada.

Päeva peale läks kõht tühjaks, kuid Ankori alale olid tetud ka toitlustuse võimalused. Saime oma kõhud kohalikku sööki täis.

Kui varemed külastatud, hakkasime Tônlé Sab järve poole liikuma. Sõit võttis umbes 45min, mis meie jaoks oli ootamatu, et nii kaugele viiakse. Peas hakkas juba film jooksma, aga siis mingi hetk märkasime ka ikka teisi turiste.

Enne järve äärde jõudmist olid mundris poisid ees ja küsisid piletiraha 30 USD-d nägu. Jälle üks ootamatus, millega ei osanud arvestada.

Jõudsime järve suubuva jõe kaldale kus istusime paadi peale, mis viis meid mööda jõge ujuva kalurikülani. Seal tulime paadilt maha ning tehti tuur kohalikus külas. Näidati kuidas lapsed koolis õppisid (valju häälega kooris õpetuste kordamine käis – as seen on TV). Tundus, et see oli lavastatud kuna nii kui meie sinna jõudsime hakkas õppimine pihta. Küsisin ka meie tuktuki juhilt mis päeviti kool on ja ta mainis, et ikka esmaspäevast reedeni (meie olime seal laupäeval). Kui ca 10min hiljem seal külavahel jakutasime tulid kõik need lapsed meile juba vastu. Üks isegi lehvitas mulle keskmise sõrmega 🖕.

Sellegipoolest on ujuvad majad ja külad oluline osa piirkonna kultuurist. Need moodustavad iseseisva majandus-süsteemi, kus on elatud põlvkondade kaupa ja mille elanike eluviis on täiesti kohandunud eluks järvel.

Edasi sõidutati meid järve peal asuvasse söögikohta päikseloojangut nautime. Tundus jälle turistilõks. Järv aga ise oli suur ja uhke. Tônlé Sab järv on Kagu-Aasia suurim looduslik järv ja üks maailma tähtsamaid siseveekogusid kalanduse seisukohalt. Järve pindala muutub aasta lõikes meeletult – kuival aastaajal on see 2600 km², vihmaperioodil aga kuni 13 000 km².

Päikseloojanguga hakkasime tagasi liikuma. Paadisõidu lõppedes oli kohustuslik tipi ring paadijuhile. Viskasime talle 3 USD-d. Tuktuki sõdu ajal vajus päike täitsa ära. Siis ilmusid ka putukad välja ning kuna meil selline lahtine sõiduk oli, siis tasus suu kinni hoida ja prillid ees.

Hotelli juurde jõudes hakkasime maksma kokkulepitud summat. Aga loomulikult nõuti rohkem kui eelnevalt kokku sai lepitud. Taheti 50 asemel 70 saada, sest et pikem sõit ja ta oma raha eest ostis meile jooke jne. Hakkasime põhimõtte pärast natuke jaurama, et väikse õppetund anda teemal kokkulepped. Lõpuks käisime ostsime talle 10 USD eest õlut tagasi. Lõpuks suutsime kudiagi lahku minna, kuid kena see vaidlus seal ei olnud. Nende põhiline väide on ikka see, et teil on ju nii palju raha.

Peale seda sai käidud ka Siem Reap-i peotänaval Pub Street-il. Peod olid tasuta. Muusika oli vali nii et omavahel rääkida ei saanud. Oli lõbus õhtu.

3. päev (05.03) – seljakotiga Siem Reap-is ja tagasi Bangkok-i

Kell 12 oli check-out. Võtsimie hotellis peale seda veel hommikusöög. Kohv oli isegi seekord normaalne (tavalise piimaga, mitte kondenspiimaga).

Laadisime telefoni linna offline kaarti ja hakkasime liikuma. Kambodžas meil mobiilset andmeside ei olnud.

Esimene külastus oli Siem Reap-i botaanikaaeda. Botaanikaed oli ilma piletita ja väga viisakas. Lisaks taimedele olid seal ka mõned loomad – jaanalinnud ja mingid ahvilised. Park oli jaotatud mitmeks erinevaks osaks (erinevate maailmajagude taimestikud). Lisaks oli seal ka söögikoht kus vahepeal jalga puhata ja soovi korral süüa-juua.

Peale botaanikaaeda oli soov meil ka kohalikku turgu külastada. See pidavat olema suhteliselt otse ca paar km kõndimist. Kui aga kohale jõudsime siis ei suutnud me midagi sealt leida. Võtsime ette järgise turu. Sinna jõudsime ikka kohale ja see oli päris suur. Turuhoone äärealadel müüdi toidukraami ning sees riided, majapidamistarbed ja kõik muu mis pähe võib tulla. Turuhoone südames oli palju ehete müügilette.

Peale turuhoonet läksime sööki otsima. Mööda suurt tänavat linnast välja liikudes oli keeruline korralikku söögikohta leida kus ka istuda saaks. Palju oli tänavatoidukärusid. Lõpuks aga jõudsime ikkagi kuskile maale kus ühe käru taga olid ka mõned lauad ja toolid, et rasked kotid maha panna ja üks söök võtta.

Peale sööki oli plaan lennujaama liikuda, et tagasi Bangkoki lennata, kuid samuti nagu ka söögikoha leidmisega, oli keeruline leida TukTuki nii kaugel linna servas. Palusime kohalikul söögikoha pidajal meile TukTuk kutsuda. Natuke organiseerimist ja arusaamatut telefonikõne ning ca 10 min pärast oligi transport ees.

Sellega saigi meie kliire Kambodža kõrvalpõige läbi. Lendasime tagasi Bangkoki. Majutus oli meil suhteliselt lennujaamaa lähedal – umbes 650m kõndimist. Viskasime kotid tuppa ja läksime lähedal asuvasse söögikohta. Sai jälle söödud ja joodud. Õlle tellimisel oli väike läbirääkimine kuid lõpuks ikkagi sai… peremees jooksis üle tee asuvasse poodi ja tõi sealt.

Kuna järgmine päev varakult äratus, siis pikka pidu polnud… pessu ja magama. Äratuskell kella 5-ks. Järgnevast Tai seiklusest saab täpsemalt lugeda juba siit.