Seljakotiga läbi Taimaa

Sissejuhatus

Huvitavaid fakte

“Farang” – valge lääneinimene. Nii nimetasid kohalikud kunagisi prantsuse koloniste. Hiljem hakati seda kasutama kõigi valgete lääneinieste kohta.

Taimaal on Gregoriuse kalendri kõrval kasutusel ka Budistlik kalender, mis on 543 aastat vanem. Ehk 2023. aastal on Taimaal 2566. aasta. Budistliku kalendri ajaarvamine käib alates Buddha surmast.

Terviseks tai keeles on Chon Gâew – ชนแก้ว [chon keä:u]. Chon tähendab koputama või millegi vastu lööma ning Gâew tähendab klaasi. Ehk kokkuvõttes siis klaase kokku lööma 🍻

Reis

1. päev (06.03) – lend Põhja-Taimaale, Chiang Rai (Budda päev)

Kell 5:00 ärkasime Bangkokis. Krabasime hotellis kiirelt mõne puuvilja ja liikusime lennujama ära. Siselendudel on rahvamass päris suur. Tuleb arvestada kontrollide läbimisel järjekordadega.

Ciang Rai-sse jõudes võtsime takso. 160 bath-i lennujaamast meie majutuskohta. Busse lennujaamast enam ei käi (väidetavalt). Majutuskoha check-in pidi olema alates kella 14-st, kuid kuna üks tuba oli vaba ja valmis, siis saime kohe võtme kätte ja asjad tuppa visata. Võtsime hostelist hommikusöögiks veel puuvilju.

Otsustasime rollerid rentida ja ise piirkonda avastama minna. Kumbki meist rolleriga varem sõitnud ei olnud ning seda esmakordselt Tais teha tundus kahtlane, kuid ei lasknud nendel mõtetel väga domineerida. Rentimisel on tagatisega enamasti kaks varianti, kas jätad sularaha või passi. Seal jätsin oma passi tagatiseks kuna rentimine toimus meie majutusasutusest ning see ei liikunud sealt kuskile kaugemale. Sõidust rääkida, siis esmase tunnetue kättesaamine võttis natuke harjutamist, kuid läks suuremate viperusteta (kui välja arvata esimene kiirendus betoonseina suunas).

PRO TIP: Põhja-Tais olid rendirolleritel telefonihoidikud küljes, kuid kuna need olid metallist korralikud kärakad, siis kasuta kindlasti hea pehmendusega ümbrist oma telefonil, et see kahjustada ei saaks.

Esimeseks sihtkohaks oli meil valge tempel (“Wat Rong Khun“), mis on sealse piirkonna kõige külastatum vaatamisväärsus. Tegemist on täieliku turistikaga. Pilet 100 bathi. Taustainfoks, et tegemist on ühe kohaliku kunstniku tööga, kes selle ehitada lasi ning 1997. aastal avalikkusele avas. Kõik nikerdused on väga seal detailsed ja muljetavaldavad, kuid kindlasti ei ole mõtet sealt suurt ajalugu otsida.

Peale seda liikusime Khun Korn loodusparki, et matkata 70m kõrguse rahvuspargiga samanimlise joa juurde ja selle all väike värskendav suplus teha. Piletit loodusparki ei olnud. Küll aga tuleb arvestada, et rahvuspargid Taimaal suletakse ööseks – enamasti hiljemalt kella 17:00-st – siis kui hakkab juba hämaraks minema. Džungel oli uhke, taimed hiiglaslikud. Piltidega seda raske edasi anda. Joani oli raja algusest umbes 1,2km ning ronimist oli omajagu, et natuke võiks võhma olla sinna rajale minnes. Kaasa tasub võtta kilekott või midagi veekindlat, mille sees oma riideid ja kaasas olevaid asju kosest tuleva veeauru eest kaitsta. Siis on võimalik natuke mugavamasse kohta oma asjadega liikuda, kust vette astuda (vasakul pool asuv ala, kuhu tuleb ka suurem osa veeaurust). Lisaks tuleb arvestada, et kivid on märjad ning libedad. Lisaks tasub ettevaatlikult astuda, sest kivid võivad olla teravad (kontrolli iga sammu juures kas suudad terve keharaskuse sellele toetada). Veetase ei olnud väha sügav, minul ulatusid jalad kogu aeg põhja (181 pikkust). Samas ma ei käinud ka kogu ala üksikasjalikult läbi.

Peale joa külastust liikusime rolleritega tagasi linna. Ostsime ära bussipiletid järgmisesse sihtkohta, Chiang Mai-sse, kuhu ülejärgmine päev oli plaan edasi liikuda. Bussipiletite ostmisel küsiti passi, sest eelmüügist ostetud piletid on nimelised. Minul passi kaasas ei olenud, küll aga oli pilt passist telefonis, mis sobis kah. Piletid olid 196 bathi inimese kohta.

Liikusime linnas veel ringi. Kuna kell hakkas õhtu saama, siis avati vaikselt juba ööturg (Chiang Rai Night Bazaar). Turul on võimalik maksta ainult sularahas. See viiski meid valuutavahetusse. Valuutavahetusse tuleb isikut tõendav dokument kaasa võtta. Sobis ka ID-kaart. Kuid tegemis oli elu aeglaseima valuutavahetusega (mitte et mul neid välismaal palju olnud oleks). Iga kupüüri uuriti väga peenelt ning detailselt. Loeti masinaga mitu korda üle ning lisaks ka käsitsi. Kui masinad olid kõik üle lugenud võeti lihtne kalulaator kätte ning arvutati välja summad. Kuid kõik oli korrektne. Pidid isegi paberi allkirjastama valuutavahetuse kohta.

Ööturu keskel asus söögiala, kus enamasti kohalikud, kuid ka omajagu turiste õhtustama olid tulnud. Söögiala oli suur ning valikut palju. Siiski läks õhtuks ala täis. Aaa… ja õlut ei müüdud kuna tuleb välja, et oli Buddha päev. Siiski mõni poepidaja oli nõus müüma ning suurem probleem sai kustutatud (janu siis).

Päeval juba tundsin esimese klassikalise soojamaareisi haiguse nähte – kurguvalu (sest et knoditsioneeridega tagasi ei hoita). Öösel võtsin paratsetamooli sisse. Hommikuks oli juba parem.

2. päev (07.03) – Chiang Rai

Kuna rollerisõit meil nii hästi välja tuli siis otsustasime renti pikendada 1 päeva võrra. Saime juba eelmine päev aru, et parim viis asjade avastamiseks siin piirkonna on roller.

Aaa ja lõpuks ilmutas ennast ka teine populaarne reisihaigus – kõhuprobleemid. Ehk siis sellisesse kohta reisides söetabletid kaasa. Ja kui kangemat kraami vaja siis kohapeal apteegist Imodium. Ei aita ka ainult probiootikumide võtmine, millega alustasin juba nädal enne reisi algust.

Päeva esimene sihtkoht oli Huai Mae Sai joa külastus. Sinna sõites märkasime paremat kätt kõrgemal mäe otsas ka mingisugust lahmakat valget budda kuju. Mõtlesime, et läheb sinna hiljem kui siia kanti satub (ei sattunud). Sõit joa juurde oli väga kenade maastikuvaadeteka erkrohelisetele riisipõldudele ning mäenõlvadel asuvatele istandustele (kahjuks ei tea mis seal kasvada võis). Joa juurde jõudes parkisime rollerid ning alustasime jalgsimatkaga joani. Otsustasime raja alguses pöörata paremale ning minna natuke metsikumat marsruuti. Mitmeid kordi tuli üle jõe hüpata ja üle lahmakate kivikamakate ronida. Igav ei haklanud. Kes soovib siis palju lihtsam oleks olnud valida vasakpoolne rada, kus tuli lihtsalt natuke ronida. Üldiselt oli teekond palju lühem ja lihtsam kui eelmise päeva joa juurde. Joa juures oli piisavalt siledat ala, kuhu üleliigsed riided ning kott jätta. Seal ei olnud ühtegi turisti võrreldes eelmise päevaga. Seekord kohtasime hoopis kohalikke – üks noorte paarike ning kamp koolipoisse. Tundub, et koolis oli vahetund, sest need olid tulnud igatahes joa juurde mingit piibulaatset agregaati tõmmata ja kilekoti sisu nuusutama.

Muidu vettepääsemine oli mugav. Samas seal läks mõne meetriga (3-4) järsult juba nii sügavaks, et minu jalg pühja ei ulatunud (minu pikkus ikka 181).

Joa juures käidud, liikusime edasi, et minna tagasi. Sõitsime mööda sama teed tagasi ning hoidsime silmad lahti, et äkki leiab mõne kohaliku koha lõunatamiseks. Ja leidsimegi. Väga maitsev supp nuudlitega. Kohe oli aru saada, et ei tehta massile vaid väiksem klientuur ning kõik on käsitöö. Enne tellimist pakuti ka proovida, et egas see meie jaoks liiga vürtsikas ei ole. Väga sõbralik teenindus. Tundus, et välismaalasi neil sinna palju ei satu.

Edasi liikusime budda koopatemplisse (Wat Tham Phra). Natuke maad enne kohale jõudmist märkasime veel tee ääres ühte mäe sisse viivat treppi. Otsustasime uurima minna. Seal elas üks buddha. Kõik oli suhteliselt segamini ja must. Oli näha, et enda elukeskkonna eest ei hoolitseta. Koopasse minnes tuli jalanõud ära võtta ja kuna tegemist on koopaga siis seal elavad nahkhiired ning nahkhiired on maa oma väljaheiteha katnud (väiksed graanulid igal pool).

PRO TIP: Koopatemplitesse võta vahetussokid ja desoaine (või niisked salvrätikud) kaasa. Templites jalanõusid kanda ei tohi ja nahkhiired ajavad seal oma biznesit.

Liikusime edasi põhilisse templisse. Seal nahkhiirte ja jalatsitega sama teema. Palju seal vaadata ei ole. Templi sissepääsu ümbruses võib kah ringi vaadata, kel huvi peaks jaguma.

Sealt templist sõitsime tagasi Chiang Rai-sse. Läksime jälle ööturule sööma. Sarnaselt eelmisele päevale olid lõpuks kõik lauad hõivatud. Ainuke erinevus oli see, et seekord müüdi õlut. Aaa ja varasmelat on mainimata jäänud, et tualett maksis seal 3 bathi (võimalik sisestada kolm 1 bathist münti). Seega tasub peenraha kaasas kanda või kuskil vahetada.

PRO TIP: WC-sse minnes võta oma salvrätikud kaasa. See, et sa WC eest maksad, ei tähenda et seal paberit oleks. Vahest on võimalik paberit eraldi juurde osta, kuid mitte alati.

Peale õhtusööki liikusime tagasi hostelisse. Siin tegime väikse ujumise basseinis ning lõõgastusime niisama, et ennast järgmise päeva bussireisiks ette valmistada.

Hilisõhtune üllatus oli üks pirakas tarakan tualettruumis. Head ööd! 🥱💤

3. päev (08.03) – buss Chiang Mai-sse

Naistepäeva hommikul sai oma poikadele Eestis naistepäevatervitused teele pandud ning päev võis alata. Päev oli suhteliselt rahulik. Tagastasime rollerid ja kõndisime kesklinna. Apteegis täiendasime Imodiumi varusid ning liikusime edasi sööma. Mina otsustasin söögikorra vahele jätta ja tablettide peale jääda, kuid sõber võttis stri fry kanalihaga – nägi hea välja küll. Toidu valmistamisel lisati mingit maitseinet mis tõmbas kõigil söögikohas olijatel hinge kinni ja ajas köhima. Eks nende söögikohad ongi pigem nagu köögis söömine (toitu valmistatakse põhimõtteliselt sinu kõrval).

Bussisõit oli ca 150km ja see võttis peaaegu 4h aega (seal sees on 10min peatus umbes poolel teel). Mõtlesime, et arvatavasti oleks rolleriga kiiremini saanud 🙂

Chiang Mai-sse jõudes bussijaamas küsiti TukTuk-i eest 160 bath-i. Nii kui korraks pea kõrvaljuhi poole pöörasime oli hind juba 120. Ehk tuleb kaubelda!

Liikusime oma hostelisse, tegime check-in’i ning viskasime asjad tuppa.

Kuna täna selline rahulik päev siis liikusime linnapeale peopiirkonda. Zoe In Yellow oli see koht kuhu me lõpuks paariks tunniks paigale jäime. Õlu oli seal 2-3 korda kallim, kuid eks aegajalt tulebki natuke rohkem maksta.

Kuskil peale kella 21 liikusime juba hostelisse tagasi. Pessu ja tuttu.

4. päev (09.03) – rolleritega Chiang Mai-s

Võtsime suht rahulikult. Otsustasime jälle ümbruskonna avastamiseks rollerid rentida. Kuskil kella 12 paiku jõudsimegi rendikasse. Liiklus on siin linnas hullem kui põhja pool ning seda oli näha ka rollerite seisukorrast. Tegime masinatest pildid iga külje pealt. Rent ise maksab sama palju kui varemgi (250 bathi ühe 125cc rolleri eest) + 3000 bathi tagatisraha rolleri kohta.

Uurisime ka hostelipidajalt kuidas oleks mõistlik või võimalik Doi Inthanon rahvusparki minna, kus asub Tai kõrgeim tipp. Kahjuks oleks selle organiseerimine liiga kulukaks läinud. Väidetavalt ei saanud sinna omapäid sisse vaid oli vaja kohalikku giidi koos transpordiga. Ja kuna meid oli kokku 2, siis see oleks päris kulukaks läinud. Suurema grupi juures oleks summa natuke paremini ära jagunenud.

Otsustasime raudteejaamast läbi hüpata ja rongipiletid ära osta. Õigesti tegime sest vabu kohti oli veel ainult mõned üksikud. Kui esialgu oli mõte öörongiga minna ja sellest üks päev võitam, siis selle planeerisime siiski ümber ning läheme ikkagi päeval.

Piletid ostetud, liikusime edasi taimeturule (sõber on eksootiliste taimede huviline ja kasvatab ka Eestis palme). Tõesti suur turuala. Sõber uuris taimepasside kohta, kuid seal ei osanud keegi meid sellega aidata. Siiski üks taim sai kaasa ostetud (lehed lõigati pealt ära ja juured pesti mullast puhtaks, kilekotti ja kaasa). Vaatab kas siis lastakse EL-i sisse. (spoiler… meid tõmmati kohe Eesti tollis rajalt maha ning valgustati kotid läbi 😅😂)

Järgmisena läksime Montha Than koske vaatamas. Plaan oli tegelt sõita Wat Pha Lat matkarajale, kuid siis pöörasime kose viita nähes teelt kõrvale ning läksime sinna. Seal oli pilet 100 bathi inimese kohta +20 rolleri eest. Avastasime ka, et olime unustanud tankida ning asi hakkas kriitiliseks muutuma. Otsustasime siiski kose juures ära käia. See oli ca 1,8km matkarada. Parkimisplats ja majad olid uhked sinna ehitatud. Kosk oli kohe suhteliselt matkaraja alguses. Seal ujuda ei saanud. Otsustasime ka matkaraja läbi teha. See oli karm. Väga järske ja kõrgeid astmeid mööda ronimine. Soovitan pigem heas vormis matkajatele. Minule oli see paras väljakutse. Hiljem tuli sarnast viisi alla kah saada. Rada läbitud, siis läksime otsisime tankla ning liikusime kodupoole tagasi.

Võtsime natuke vabamalt ja puhkasime. JBL välja, muusika mängima ja mängisime aias kaarte. Jah, meie hostelil oli aed 😋 (ning seal pandi päris palju rõhku taimede eest hoolitsemisele).

5. päev (10.03) – pidupäev Chiang Mai-s

Oli rollerite tagastamise päev, kuid enne seda käisime ühes kohalikus välibasseinis ujumas. Täitsa kena koht. Koha nimi Center of the Universe. Suur bassein ja mõni üksik inimene oli seal veel peale meid. Mõnus lõõgastumine ja chill bassu ääres (+ paar kiiremat otsa, et meenutada kuidas see ujumine käis).

Kella 12-ks viisime rollerid tagasi ning jalutasime veel pisut linnavahel ja erinevatel turgudel. Lõpuks koju ära ja puhkasime veidike (sest õhtused plaanid olid suured).

Kuna kõhud olid hellad, siis otsustasime kangema kraami peal olla. Poest sai Jack-i ja koolat. Lahendasime oma koduaias kokteile ning lõime meeleolu.

Lõpuks oli aeg linna minna. Läksime jälle Zoe In Yellow-sse. Seal puhusime mingite saksa sakslastega juttu ja tegime mõned joogid. Lõpuks liikusime ära üle tee sama koha siseruumi kus sai tantsida. Edasi on natuke hägune…

6. päev (11.03) – rongisõit Ayutthaya-sse

Kell 8:50 väljus rong. Hommikul kell 7 oli äratus. Asjad kokku ja tegime check-out’i (jätsime võtme baari kassasse, sest kedagi veel polnud). Olemine ei olnud kiita. Aga saime taksoga kuidagi raudteejaama ja rongile. Rong oli mugav. Istusime viimases reas ja saime ka istmed alla lasta. Sõit kestis tsipake alla 10h. Pakuti süüa ja juua nagu lennukiski. Lihtsalt nende söök on meie kõhu jaoks ohtlik.

Õhtul Ayutthaya-sse jõudes lasime ennast hostelisse transportida. Tegime check-in’i ja läksime linnapeale sööki otsima. Kõhud täis siis jalutasime veel nende peotänavale, kuid seal oli hetkel veel vaikud (kell oli umbes 20:00). Võtsime ühed smuutid ja läksime ööbimispaika ära. Kuumus ja niiskus annab tunda. Põhjapool tõmbas õhtuti ikka natuke värskemaks.

7. päev (12.03) – Ayutthaya rolleriga

Taustainfoks, niipalju, et Ayutthaya on UNESCO maailmapärandisse kuuluv iidne Tai pealinn, mis asutati 1350. aastatel. Linn hävitati birmalaste poolt (Myanmar-i, ka tuntud kui Birma, rahvas) 18. sajandil ning on seetõttu täis palju varemeid.

Hommikul esimese asjana viisime oma pesu pessu. Tänava nurgal suurema tee ääres oli pesumaja. 40 bathi oli masinatäis. See on ainult pesu koos pulbriga. Kuivatusteenust seal ei olnud. Õnneks saime pesu oma hosteli hoovi riputada (selle peale oli seal mõeldud).

Rentisime rollerid, et ka Ayutthaya ümbrust avastada. Esimese asjana sõitsime rongijaama, et järgmiseks päevaks pileteid saada, kuid kuna selles rongis oleme 3. klassis, siis neid pileteid ette osta ei saanud. Peame need väljumise päeval ostma. Otsustasime ka siin mitte öörongiga minna vaid juba järgmisel päeval peale lõunat ära sõita ning Pak Chong-is ööbimine võtta enne kui Khao Yai rahvusparki läheme. Uurisime kas saaksime ka juba järgmise Pak Chong-ist (meie järgmine sihtkoht) Bangkoki pileti ära osta, kuid selle peame sealsest rongijaamast ostma.

Peale seda liikusime ujuvale turule (Ayutthaya Floating Market). Turu lähedusse jõudes oli esmalt kõva parkimise organiseerimine. Kõik suunati tasulisele parkimisalale – 20 bathi roller ja 40 bathi auto. Enne turule jõudmist oli veel mitmeid lette kus võimalik raha kulutada ning lisaks võimalus elevandi seljas ratsutada ja pilti teha. Elevantide lähedal oli võimalik ka vist tiigrit näha, kuid sinna ma piikuma ei hakanud. Ja egas see elevantide seljas ratsutamine kah väga eetiline pole. Ja lettidel müüdi väidetavalt elevandiluust asju… nii et tehke omad järeldused. Turule pääsemiseks tuli osta pilet 100 bathi nägu. Said kleepsu rinnale ning selle eest väikse paadisõidu ujuva turukese vahel asuvates kanalites Peale paadisõitu sai turule jalutama veel minna, kuid reaalselt vee peal ühtegi müügipunkti ei ujunud.

Järgmiseks liikusime tagasi Ayutthaya-sse. Sealne järgmine sihtkoht oli Wat Mahathat-i, mis on varemete kompleks. Sissepääsu saamiseks oli vaja pilet 50 bathine pilet soetada. Seal piirkonnas on tegelikult veel selliseid varemeid, näiteks kohe kõrval asub Wat Rachaburana. Kuna nad kõik on minu treenimata silmale sarnased, siis piirdusime ühega. Ning meile meeldis, et selle varemete taga asus kohe ka suur park.

Peale varemete külastamist läksimegi parki istuma. Tol päeval oli just ka mingi papagoi-entusiastide kogunemine. Lindude omanikud olid parki tulnud neid lennutama ja ma ei saanudki lõpuni aru kas äkki seal oli mingisugune mõõduvõtt nende vahel. Linnud olid uhked ja julged. Ei kartnud isegi õlale istuma tulla.

Kohe Wat Mahathat-ist üle tee oli vahepeal avatud Ayutthaya ööturg. Käisime jalutasime selle läbi ning tegime ühe soojaga õhtusöögi.

Peale õhtusööki liikusimegi juba oma ajutisse kodukesse tagasi ning sättisime päeva õhtasse. Päris hea tunne oli pesema minna. Kui põhjapoolsetes linnades oli palav ning higistasid pidevalt, siis siin on veel hullem koos kõrge õhuniiskusega, nii et oled non-stop läbimärg.

8. päev (13.03) – rongiga Pak Chong-i (3. klassi vagun)

Hommikul käisime rolleritega veel sööki otsimas. Sõime pannkooke, mille sisse banaan torgatud. Oli päris hea hommikusöök. Andsime menüüd teatepulgana edasi kahele saksa neiule. Peale sööki viisime rollerid tagasi. Väga tore tädi oli selle rollerirendi omanik. Jutustas kuhu seal rahvuspargis minna ja et rolleritega peab ettevaatlik olema sest seal kitsad ja käänulised mägiteed.

PRO TIP: Hangi elektroonikapoest rollerile telefoni hoidik, kui seda rolleril rendikoas kohe küljes pole. Ilma navigatsioonita on keeruline linna tänavate vahel seigelda.

Jalutasime tagasi majutuskohta. Võtsime seljakotid, tegime check-out’i ja lasime TukTuk-i tellida kes meid raudteejaama viis. Raudteejaama oli sõit 80 bathi võrreldes sealt majutuskohta saamisega mis oli 120.

Kuna meil rongipileteid veel ei olnud, siis muretsesime need esimese asjana. Järgmise rongini oli kuskil 10min aega, nii et õnnestus varasemale rongile saada, mis graafiku järgi väljus 11:31. Tegelikkuses jäi ka see ca 10min hiljaks. Rongisõit võttis umbes 2h aega. Tegemist oli 3. klassi vaguniga, mis ei olnud nii mugav kui 2. klass, kuid 2h kannatas ära küll.

Pak Chong-i jõudes ostsime kohe ka piletid järgmiseks päevaks Bangkok-i tagasisõiduks. Peale seda jalutasime hotelli ära. Google Maps näitas tänavaid, mis tegelikult olid kinni ehitatud ja kust läbi ei saanud. Aga ringiga saime kohale. Oli ka teisi kes Maps-iga seiklesid.

Majutuskohas uurisime juba kuidas siin rollerirendiga on ning tuli välja, et neil juhuslikult on 2 rollerit vabad. 300 bathi päev ning otsustasime need ära bronnida. Väga sõbralik neiu oli kes meid siin aitas. Hiljem selgus, et ta omaniku tütar.

Läksime kohalikku linnauudistama. Lõpuks jõudisme vist selle linna ainukesse parki, mis asus ühe kõrgendiku otsas. Pargi nimi on Khao Khaen Public Park. Tegelikult hiljem soovitas hotellis tüdruk veel mingit “research” keskust kus on mõnus nii päiksetõusu kui loojangut nautida. See park olevat alles hiljuti avalikkusele avatud.

Õhtusööki sõime ühes Korea kohas, mis oli ka väga maitsev. Krõbekana küüslaugukastmes koos riisiga ning redise ja kimchiga. Koha nimi oligi vist Chicken Planet, kui ma õigesti mäletan.

Hotelli tagasi jõudes saime oma rollerid kah kätte. Mingit tagatist tasuma ei pidanud ning üleüldse on nende kasutuse eest tasumine hiljem. Näidati täpselt ära kus ja kuidas käib, kuigi me olime sellistega juba sõitnud. Lisaks pidid teel rahvusparki jääma ka allikad, kus ujuda saab. Usun, et ta mõtles Ban Tha Chang Spring-i. Soovitati sinna minna aga sinna me ei jõudnud, kuid sellest tagasisõidust siis kui aeg seal maal.

Tegime rolleritega proovitiiru linnapeal, hüppasime 7-eleven’st läbi, täiendasime varusid ning hotelli tagasi. Meil oli majutuskohas väga hubane hoov, kus saime veel istuda ja janu kustutada. Seal läks õhtul ka natuke jahedamaks. Temperatuur võis langeda vist isegi ca 20 kraadi peale.

9. päev (14.03) – Khao Yai National Park

Hommikul kell 7:30 oli äratus. Pakkisime kotid juba kokku ja läksime hommikusööki sööma. Tuli välja, et seal oli väga kena aiake kus oleks võinud ka eelmine õhtu istuda. Omaniku tütar, kes nüüd oma õega seda kohta veab, ütles et nad püüavad luua atmosfääri, et tekiks kodune tunne kõigile kes seal ööbivad. Muideks see omaniku tütar on ka ise väljapoole Taimaad reisinud, näiteks käis ta Taanis ülikoolis (kus talle väga ei meeldinud kuna seal oli kogu aeg hall ja kõle ilm 😅).

Igatahes hommikusöök söödud, tegime check-out’i ära, jätsime oma suured kotid hoiule ning tõmbasime rolleritega rahvuspargi poole teele.

Sõit rahvusparki võttis alla tunni. Rahvuspargi põhjaväravas sai kohe ka piletid osta. Piletid olid 400 bathi inimese kohta ja lisaks rolleri eest 20 bathi.

Olgu ka etteruttavalt öeldud, et rahvuspargis on mitmeid matkaradasid (kokku 7), mida võimalik läbida, kuid enamusele neist on rangelt soovituslik (ja mõnele isegi kohustuslik) tellida kohalik giid, sest seal on võimalik ära eksida. Näiteks aastaid tagasi olevat üks Soome turist seal mitu ööpäeva kadunud olnud, kuniks ta lõpuks õnnelikult siiski leiti. Ja väidetavalt on seal ka tiiger 🐯 pesitsenud (viimastel aastatel pole teda seal enam märgatud).

Esimese asjana jäi meil teepeale 30km vaatepunkt (Khao Yai 30 KM. View Point). Seal pikka juttu polnud. Tegime pildid, ahv varastas veepudeli rollerist ära ja liikusime edasi.

Teiseks jõudsime 3. matkaraja juurde (Trail no 3 Km. 33 – Nong Phak Chi). See on 3,3km üks ots (ei lõppe samas kohas kus algab) ja tegelikult nõutakse seal giidi. Meie loomulikult salvestasime oma alguse asukoha Google Mapis ära ja läksime omapäi rajale. Peab tunnistama, et mõnes kohas läks rajamärgistus segaseks küll ning mingi hetk me olimegi arvatavasti rajal, mis oli lubatud ainult selle ala töötajatele. See oli selline lage ala kus siis elevandid arvatavasti omi tegemisi tegemas käivad. Lõpuks jõudsime tagasi ka põhirajale ning raja suht lõpus oli ka vaateplatvorm kus parem ülevaade elevantide alale. Rada lõppes autotee ääres, kus meie rollerite juurde tagasi oli umbes 2km jalutamist.

Rahvuspargis liigeldes oli pidevalt ka liiklusmärke mis märgistasid elevantide või kobrade teeületuskohtasid. Meie aga liikusimegi edasi Visitor Center-isse. Seal tegime lõunasöögi. Söögikohas tuleb ettevaatlik olla kuna seal käivad ka ahvid rahvast terroriseerimas. Ühel seltskonnal korraldati söögilaual paras segadus. Võimalus on muidugi ka sees süüa.

Peale sööki käisime ära 1. matkarajal (Kong Kaew Nature Trail), see oli 1,2km ja lihtsamapoolne. Ei vajanud giidi. Paras jalutuskäik peale sööki.

Siis liikusime 7. matkarajale (American Friendship Trail). Seal ei olnud samuti giidi vaja. Raja pikkus oli ca 2km. Rada ei olnud keeruline ning algus ja lõpp onlid sama paisjärve ääres, kus võis kauguses ka mingeid elukaid näha – vist oli suuremat sorti sialikud. Komodo draakoni laadsed, aga ei saa 100% kindel olla.

Vahepeal ostsime ka ühele rollerile kütust juurd. 115cc roller võttis peaaegu poole rohkem kütust kui 125cc roller. Eks moraali mõte on, et mägisesse alasse tasub võtta midagi sellist, mis suudab seal ka edasi liikuda.

Viimase asjana liikusime Heo Suwat juga vaatama – 2. matkarada (Pha Kluai Mai Campground – Haew Suwat Waterfall Nature Trail). Juga on tuntud ka filmist The Beach. Kohale jõudes saime joa juures valvurilt bloki kuna kell oli juba 16:20, siis ta ei saanud meid alla joa juurde enam lasta, sest me ei jõua ala sulgemise ajaks tagasi (ala suleti kell 17:00). Ehk tasub arvestada sellega, kui plaan seda juga külastada. Lisaks tasub silmas pidada et ujuma pole mõtet seal ronida. Väidetavalt peaks seal ka krokodille olema.

Kuna pargi sulgemise aeg hakkas lähenema (suletakse 18:00), siis alustaisme kah vaikselt tagasiteed Pak Chongi. Tagasisõit oli juba hoogsam, ca 80km/h ja egas kiiremini ei oleks tahtnudki. Ühest viaduktist läksime valesti ja tänu sellele tuli ca +10km lisaring. Tagasipööret oli suht kreisi teha 8-10 realisel kiirteel oli vaja reastuda kõige kiiremasse ritta ning sealt U-turn teha – 3. katsega õnnestus. Suht kole kogemus, hea et kõik terveks jäid. Rollerid said tagastatud. Majutuse preili olevat natuke meie pärast mureski olnud 😄.

Viskasime kotid selga ja palusime transport tellida. Kõige odavam hind öeldi 200 bathi. Me ütlesime, et siis pigem juba kõnnib (rongijaama oli ca 1,2km). Perenaine aga pakkus, et viskab meid ise 100 bathi eest autoga ära. Saime veel juttu ajada ja kutsusime Eestisse külla. Igaks juhuks ei mainind, et meil siin võib ilm veel hullem olla kui Taanis.

Rongisõit Bangkok-i Don Muang-i lennujaama võttis 2,5h (19:50 – 22:20). Jalutasime majutuskohta, check-in’i tehes ei suutnud passi enam üles leida, kuid paanika vältimiseks tasub ikka oma mälu usaldada ja natuke korralikumalt koti taskus sobrada. Käisime veel basseinis ära, pessu ja magama. Järgmine päev kell 7 äratus, et lennule jõuda.

10. päev (15.03) – teekond Phi Phi saarele

Hommikul kell 7 oli äratus. Asjad kokku ja hakkasime lennujaama poole jalutama. Hotelli vastuvõtus check-out’i tehes imestati, et kas me tõesti lähme jala (teekond umbes 1,5km). Kui tahab siis leiab teekonna küll üle viaduktide ja jalakäijasildade.

Lend Phuketisse oli rahulik, 1t ja 20min. Kohale jõudes tahtsime bussiga Phuket Old Town-i minna, kuid esimese asjana olid meil takso agendid kallal. Pakkusid 700 bathi eest otse sadamasse. Meil polnud vaja kuna 3h oli vaba aega. Kui küsisime kust buss läheb siis muututi tigedaks, et miks me taksot ei vali ja selgitati, et buss tuleb kallim – 200 bathi bussipilet inimese kohta ja sealt takso 500 bathi veel sadamasse. Reaalsuses oli bussipilet 100 bathi inimese kohta ja hiljem võtsime Phkuet Old Town-ist Boltiga takso ning läksime 200 batki eest sadamasse. Kokku kogu transport siis 400 kahe inimese peale, mitte 700 nagu taksoga pakuti või 900 nagu taksoagent meid hoiatas. Selleks, et lennujaamas bussile minna on vaja lennujaamast väljudes kohe vasakule liikuda, taksoagentidest läbi murda ja liikuda bussipeatuste poole (kui bussid ees siis lihtsam märgata). Sealt läks 3 erinevat bussi (P1, P2 ja P3). Meie läksime P2 peale. Bussipeatuses on ka plaan kõigi peatustega. Ning alati on võimalik lisa küsida kohalike bussijuhtide või abistava personali käest.

Enne sadamasse jõudmist käisime ka söömas. Sadamas saime pileti, mille olime Eestist ette ära broneerinud. Oma praamile ronisime üle kahe teise praami. Sõit võttis ca 2h. 

Phi Phi Don saarele jõudes kimasime oma kotikandjast mööda (jah meile pakuti varianti, et seljakotid tassitakse meie eest mäest üles majautuskohta kohale). Marssisime ise oma seljakottidega majutuskohta. Lõpuks läksid teed ka mägisemaks, millest andis üles turnida. Mida rohkem tsentrist välja liikusime, seda rohkem oli näha ka lagunenud ja räpakaid hooneid. Samas mäletame ka ju 2004. aasta tsunaamit, mis India ookanis toimunud maavärina tagajärjel seal piirkonnas suurt hävingut külvas. See saar oli üks nendest mis tugevaima löögi oli saanud ja kõige enam hävis.

Majutuskoht ise on normaalne. Bungalo. Bassein on lähedal olemas koos baariletiga. Saab lõõgastuda kui soovib.

Õhtul käisime linnas veel jalutamas ja söömas. Läksime ka Loh Dalum beachile. Seal käis pidu. Iga peopaiga ees oma muusika üritades üksteist üle trumbata. Mõne ees oli ka tule-show. Vehiti tulepallide ja pulkadega. Lõpuks kaasati ka rahvast kus oli võimalik põleva lati alt läbi limbotada ja üle põleva köie hüpata. Rahval oli lõbus ja alkohol muutis kõik julgeks – ei olnud harv juhus kus põlev köis kellelgi jalgadesse takerdus või näkku lendas.

Saarel olevate ohtude kohta saab lugeda siit: https://pipi-island.com/health/dangers/

11. päev (16.03) – kas soojamaareisil puhata kah saab või üldse ei saa?

Saab ikka puhata. Läksime randa ja põlesime ära. Istusime küll varjus aga ju siis see lühike aeg kui vees sai käidud oli piisav. Ja väga hästi oli aru saada kuhu sai päiksekreemi pandud ja kuhu mitte. Veekindel SPF50 toimib hästi.

Ahjaa… teel randa sai ostetud ka järgmiseks päevaks paadikruiis siin saarte vahel. Võtsime suurema paadi rohkemate sihtkohtadega mis maksis 1400 bathi inimese kohta. Selle hinna sees on ka mingid karastusjoogid, pilet Maya beachile ja giid. Teine variant oleks olnud kuskil 650 bathi, mis oli väiksema puidust paadiga (võib ka väga äge olla) kuid külastab vähem kohti ja tuleb Maya (rahvuspargi?) pilet 400 bathi juurde maksta.

Peale rannas lösutamist läksime sõbrale mütsi ostma… sest eelmine sai kuhugi unustatud. Oli tunda, et muidu järgmist merereisi päeva üle ei ela. Leidsin ka endale enam-vähem normaalse Patagoonia peavarju, kuid see loomulikult “Thai original” ja mõtlesin ümber. Pole vaja seda odvat kuluvat kraami endale osta. Küll hakkama saab.

Peale seda otsustasime teha tunnikese Tai massaaži. Oli päris mõnus ja lõõgastav. Massöör mainis et me põlenud, ma väga ei uskunud aga õhtul sain aru millest ta rääkis 😂

Peale massaaži võtsime väiksed värskendavad jäätised ja smuutid.

Kuna suuri plaane meil enam ei olnud, siis ronisime päikeseloojangu ajaks vaateplatvormile (viewpoint). Pilet oli 30 bathi ja seda küsiti alles siis kui suurem ronimine oli ära teinud. Oli sama ilus nagu piltidelt nähtud, kuid millegipärast ei tule piltidelt välja tegelik rahvahulk. Vaateplatvorme on seal mitu, kuid enamus olid 2. vaateplatvormil.

Peale päikse loojumist liikusime tagasi alla ning otsisime esimese söögikoha kohu istuda. Tuleb väga ettevaatlik olla, et ei satuks islamistide söögkohta. Meil see õnnetus juhtus ja õlut ei müüdud. Aga muidu söögid olid head.

Kõhud täis, tulime koju ära, et natuke ennast jahutada. Vaatasime, et baar kinni (jälle õlut ei saa), kuid selle eest sai bassus ujuda. Paar kiiremat ringi meritähe tehnikat ja oli aeg end korda sättida ning pidu peale liikuda. Peokava oli standardne – palju valjut muusikat igal pool ja korraga, tuleshow ja purjus turistid kes põleva köie otsa koperdasid. Tiksusime seal südaööni ja siis koju tuttu. Seekord oli ka basseinipidu, kuid see pandi mingi hetk kinni, sest kui tagasi hakkasime liikuma oli seal vaikus majas.

Rannaääres mürtsus pidu kella 2-ni. Ning peale seda oli võimalik ka magama jääda.

12. päev (17.03) – paadiga saarte vahel

Tegime hilise äratuse, sõime hommikust ja liikusimegi kogunemispaika, milleks oli McDonald’s-i restorani esine. Jõudsie natuke varem ning tegie ka kiired eined.

Meie laevakruiis kestab 7 tundi alustades kell 12:30 erinevate saarte, randade ja snorgeldamiskohtade külastusega ning lõppedes 19:30 peale päikeseloojangut helendava planktoni keskel snorgeldamisega.

Paat oli viisakas. Paadile minnes tuleb arvestada, et ujukad kohe jalga, sest see asub piisavalt sügavas vees, kuhu siis jalutasime. Ujumispüksid said märjaks kuid minu pikkuse juures jäi seljakott vähemalt kuivaks. Nii mõnigi oli ostnud endale veekindla koti, kus oma vara hoida.

Phi Phi ehk Mu Ko Phi Phi on tegelikult 6-st saarest koosnev saarestik millest suurim ja populaarseim on Ko Phi Phi Don (kus ka meie ööbisime) ning suuruselt teine saar Ko Phi Phi Le. Need saared kannatavad ka kõige tugevama turistide koormuse all.

1. peatus: Nui Bay
Asus kohe Ko Phi Phi Don saare sadamast välja sõites nurga taga.
Näidati mingit kaljut mis pidi vist mingi looma moodi olema… elevant? Või oli hoopis camel rock? Pikka pidu seal ei olnud. Lasti pildid ära teha ja panime edasi. Edasi liikudes jäi paremat kätt ka Lana Bay.

2. peatus: Bamboo island
Bamboo island on üks kuuest Phi Phi saarest. Seal oli meil peatus 1h10min. Sai rannas jalutada, snorgeldada, päikest võtta ja pilti teha. Suurt midagi seal teha polnud. Randa oli uhunud palju surnud koralle.
Mosquito island-ile me ei läinud, küll aga oli seda sellelt saarelt näha. Mosquito island on samuti üks kuuest saarest seal saarestikus.
Soovitan oma paadi juures midagi tuntavat meelde jätta, sest nad liiguvad vahepeal rannast eemale ning tulevad tagasi kui aeg edasi liikuda. Ja neid sarnaseid paate on seal palju.
Ja loomulikult ärge päiksekreemi unustage. Või riideid mis päikse eest kataks.
Bamboo islandilt sõitsime tagasi sadamasse, et osad varasema grupi liikmed kaldale lasta (ju seal oli mingi eksitus planeerimisel olnud ja nad ei jõudnud oma reisile õigeks ajaks kohale).

3. peatus – Monkey beach
Samuti nagu Nui bay, on ka Moneky beach Ko Phi Phi Don saarel, kuid jääb sadamast teisele (vasakule) poole.
Nagu nimigi ütleb, on tegemist ühe eraldatud rannaribaga, kus elab kari pärdikuid. Soovitav on kõik üleliigsed asjad paati jätta. Kaasa võtta ainult pildistamiseks vajalik. Samuti ei tohi neid toita, sest kui ühele küpsise viskad on terve kari sul ümber. Ja meeles tuleb pidada, et tegemist on ikkagi loomadega ning agresiivsust nende vastu näidata ei tohi, vastasel juhul tehakse sulle kambakas.
Kui olime lõpetanud, oli aeg edasi liikuda Ko Phi Phi Le saare suunas.

4. peatus – snorgeldamine ja Viking cave
Sõitsime Ko Phi Phi Le saare põhja osasse kus tegime 30min snorgeldamise peatuse. Siin pidavat ka mingeid pisemaid haisid näha olema. Meie giid tuli ka meiega vette ning püüdis juhatada haide suunas, kuid mina ei suutnud kahjuks ühtegi kohata. Külla aga sai muid värvilisi kalu ja koralle vaadelda.
Minema sõites nägime ka Viking cave-i (ja Bird’s Nest).

5. peatus – Pileh Lagoon
Liikusime edasi ühte väiksesse suletud lahesoppi nimega Pileh Lagoon. Seal oli rahulikum, paat ei loksunud. Otsustasime lõunasöögi seal teha. Söögiks pakuti riisirooga kanaga, mis oli meil paadis kuuma ilmaga terve see aeg kaasa loksunud.
Korraks sai ka seal vette hüpatud, kuid muidu pikemat ujumist seal ei teinud.

6. peatus – Maya Bay (filmist The Beach)
Maya Bay on olnud viimased 4 aastat suletud kuna turistide hordide all oli kohalik mereelustik, eelkõige korallid, hakanud välja surema. Alles hiljuti oli see uuesti külastamiseks avatud. Ja kui võrrelda 10 aasta taguse ajaga, siis nüüd ei randunud paadid enam Maya Bay randa, vaid teisele poole saart Loh Samah Bay-le. Sealt oli võimalus külalistel 400 bathine pilet osta, mis meil oli juba kruiisi hinnas ning minna mööda ette nähtud radu saart avastama. Rannas oli ujumine keelatud ning kui rannajoonest liiga kaugele vette jalutasid, siis kõlas vile ning rannavalvur kamandas sind veest välja. Eks kik on selle eesmärgiga, et vähendada inimese jalajälge kohalikule loodusele.
Saarel oli meil aega 1h10min ringi liikuda. Ilus valge liivaga rand oli ning palju nauditavam kui laevasid rannas ei olnud.
Päikse loojudes umbes 18:30 paiku suleti rand ning inimesd aeti paatide suunas minema.

7. peatus – snorgeldasime päikseloojangusse
Liikusime paadiga natuke edasi, kus tegime veel snorgeldamise peatuse. Umbes 30min oli aega snorgeldada kuniks päike loojus. Kasutasin kah võimalust ning tegin paar kiiremat ringi ümber paadi.
Kui päike juba loojunud oli, liikusime edasi meie viimasele punktile lähemale. Tagasi vaadates avanes lummav vaade hämarusse vajuvast Ko Phi Phi Le saarest, mis postamendina meres seisis.

8. peatus – helendava planktoniga ujumine
Loksusime väga vaikselt oma viimasele punktile lähemale, tehes aega parajaks kuniks merd kattis täielik pimedus. Jõudsime sihtpaika ning kõik kes soovisid planktoniga meres supelda pidid selga tõmbama päästevestid. Ma ei näinud selle kinnitamisega väga vaeva ning see maksis ka kätte kuna vajus vees olles liiga kõrge lõua alla. Kõik aeti korraga vette ning siis kustutati paadil tuled ära. Plankton helendas siis kui vees kätega kiiremaid liigutusi teha. Omamoodi kogemus, kuid suhteliselt ebamugav kui kõik üksteise vastu loksusid.

Sadamasse jõudes tänas meeskond meid ning meie neid. Kombekohaselt saadeti ringile ka purk kuhu igaüks tippi sai jätta.

Peale laevaretke käisime ära söömas, võtsime poest kokteilimaterjali ja tegime väikse istumise oma bungalo rõdul. Läksime vaatasime ka randa peole, demonstreerisime oma tantsuliigutusi kuniks olime ära näidanud kõik mida meil pakkuda oli ja liikusime kodu poole tagasi. Punkt kell 2:00 saabus ka vaikus.

13. päev (18.03) – toidumürgitus

Reisikaaslasel algas juba öösel ralli tualeti vahet. Ka kõige tugevam Tai toidu austaja on murtud. Sümptomiteks iiveldus, kõhuprobleemid ja nõrkus. See päev jääbki ravimiseks. Sai apteegist küsitud mida soovitatakse. Vabalt oldi nõus andma nii söetablette, Imodium-it (kiireks lahenduseks) kui ka antibiootikume (Floctil 250). Lisaks pakuti antioksüdandi joogi pulbrit, et organism üles tagasi turgutada. Kuna homme saab kõigi võimalike vahenditega liigelda jälle (praamiga merel loksuda, bussiga mööda maad kruiisida ja ka lennukiga Bangkoki lennata), siis sai kindluse mõttes võetud antibiootikum ja antioksutandi pulber. Sai eelnevalt veel Googelatud mis hullud tagajärjed selle ravimiga olla võivad. Kuna midagi hullu ei leidnud, siis läksid tabletid käiku.

Otsustasin ka ise täna rahulikult võtta. Käisin massaažis ja söömas McDonald’is (to be on the safe side, sest homme vaja lennule jõuda). Ostsin endale midagi head ja paremat nosimist. Haigele inimesele kobara banaane.

Rääkides rahulikult võtmisest, siis öine pidu käib siin iga päev. Kui asud kuskil kõrgemal mäe nõlval, nii et rannajoont on näha, siis on uneaeg alles kell 2 öösel. Niikaua mürtsub muusika ja meil oli tunda kuidas bungalo väises… või vähemalt ma ise värisesin.

14. päev (19.03) – reisipäev Bangkoki

Tundub, et ravimid toimisid ning kõik on valmis jälle edasi liikuma.

Praam läheb kell 9 sadamast. Selleks tuli sadama sillale minna ning ennast üles anda. Tagasisõidupilet peab kaasas olema mis saarele sõites anti.

Praamil toimus ka edasise transpordi organiseerimine. Uuriti kuhu keegi liigub ning siis müüdi piletid minibussidele. Sadamast lennujaama oli 250 bathi nägu. Sõit võttis umbes 1 tund.

Lennujaamas suurt midagi teha ei olnud. Ootasime oma lennuaega. Ainuke tegevus mis vahepeal tekkis on see, et mind kutsuti turvakontrolli tagasi, sest olin akupanga äraantavasse pagasisse unustanud. Seal kitsas väikses ruumis, kus peale minu oli veel 3-4 mundris ametnikku, tõsteti mu kott lauale ja kästi akupank kotist välja võtta. Lisaks pidin selle tegevuse kohta paberimajanduse täitma, peale mida pääsesin jälle vabadusse.

Lend kulges rahulikult. Bangkoki jõudes otsustasime ühistranspordiga hotelli liikuda. Tükk aega jalutasime ja otsisime võimalust sillale pääseda et lennujaama alalt välja suure tee äärde pääseda. Lõpuks leidsime lennujaamast ukse mis viis treppideni kust sai sillale. Maantee ääres läksime bussipeatusesse. Busside numbrid olid huvitavad. Meil oli vaja saada bussile “1-18E (504 NGV)”. Sellest komplektist tuli siis järgida bussil olevat numbrit “504”. Bussid ilma asjata ei peatunud (vähemalt mitte kõik). Kui nägid, et buss läheneb, siis viipa käega. Bussides on ka piletimüüjad kelle käest saab üle küsida kas oled õigele bussile sattunud.

Bussisõit võttis 40min. Kohale jõudes jalutasime oma hotelli, milleks oli kunagine Bangkoki kõrgeim hoone – 309m kõrgune Baiyoke Sky Hotel. Hotell valmis 1998 aastal ja on tänaseks natuke väsinud. Aga muidu käib küll. Hotelli katusel on ka vaateplatvorm kuhu võimalik minna.

Hotelli sisse seatud, läksime linnapeale jalutama ja sööma. Oli rahulik õhtu. Hiljem soovisime hotellis veel basseini minna, kuid see suleti juba kell 20:00 ning see jäi ära.

15. päev (20.03) – päev Bangkok-is

Hommik algas vaikselt. Käisime hommikust söömas (menüü oli uhke ja valikut oli igale maitsele) ning planeerisime oma päeva. Täna oli igal ühel omad tegemised.

Sattusin suhtlema ka ühe kohaliku neiuga, nimeks Issara, kes mulle Messengeri teel kohtasid soovitas, mida ma külastada võiksin. Ta oli väga abivalmis ning muutis minu elu palju lihtsamaks.

Esimese asjana suundusin mingi jõe äärde jalutada, kuid see osutus liiga suureks katsumuseks. 35 kraadi kuuma ja mul oli selg läbimärg. Otsustasin bussi istuda. Just siis tuli ka esimene soovitus minna Chinatowni. Sõitsin bussiga sinnakanti. Huvitav oli näha, et seal oli väga palju poekesi mis müüsid masinate ja rasketehnika varuosasid. Poe ees nad ise lammutasid vanatehnikat, võtsid välja sealt kõik mis kõlblik taaskasutada ning panid aga müüki – väntvõllid, käigukastid ja mis iganes kõik seal olla võis.

Lisaks leidsin väikses allees asuva kohaliku fotograafi fotonäituse – piltidega ühes seinas ja vastasseinas oli niisama tänavakunsti.

Edasi soovitati minna Wat Phra Kaew-i ehk The Temple Of Emerald Buddha. Sinna liikusin jõe peal oleva veetaksoga. Tegemist oli The Grand Palace kompleksiga, kus oli erinevad templid. Sissepääsupilet oli 500 bathi. Kompleksi pääsemiseks oli vaja pikki pükse ning õlad pidid kaetud olema. Sissepääsu juures müüdi selliseid lohvakaid pükse, mille sain oma lühkaritele peale tõmmata. Hinnaks 100 bathi.

Peale pileti ostmist sissepääsu juures jagati ka jahutatud lapikesi (hermeetiliselt pakendatud), et kuuma ilmaga ennast maha jahutada või otsaesist pühkida, sest ilm oli tõesti kuum. Ja enne kui piletikontrollist läbi lubati, nõuti et mask oleks ees. Maski sai 18 bathi eest kohe seal asuvast poest. Pakis oli 3 maski. Maski kandmine oli kohustuslik templites sees. Templid ise olid uhked ja särasid kullast. Kindlasti kaasa võtta vett, sest vedelikukaotus on seal suur.

Peale templeid sain reisikaaslasega jälle kokku. Otsustasime sööma minna. Anti soovitus minna ühte väiksesse hiina restosse Chinatown-is. Pelmeenid ja muud hõrgutised söödud, otsustasime veel läbi Chinatowni jalutada kuna sõber ei olnud seda veel näinud. Peale seda võtsime bussi tagasi hotelli. Seekordne buss oli juba natuke vanem romu ilma konditsioneerita. Samuti pidi bussijuht kõvasti vaeva nägema, et käike sisse raiuda. Sõit venis äärmiselt aeglaselt kuna oli ka tipptund.

Lõpuks jõudsime siiski hotelli. Tegime väikse puhkepausi hotelli välibasseinis ning valmistasime end õhtuks ette. Reisikaaslane plaanis minna Khao San Road peotänavale ja minul oli plaan kohtuda Issara-ga, kes oli see kohalik, kes meid päev otsa abistanud ja juhendanud oli. 

Issara-ga kohtusime ühes jaapani restoranis. Jutustasime erinevatel teemadel, jagasin oma reisimuljeid, sõime, jõime ja nautisime niisama õhtut. Kui läks arve tasumisks siis oli minu üllatus suur kui ta käis peale, et maksab arve ise, sest mina olen tema külaline Taimaal. Vot selline külalislahkus.

Südaööl liikus tema viimase rongiga tagasi koju ning mina otsustasin oma reisikaaslase Khao San Road-ilt üles otsida. Bolt-iga jälle sinna. Tänaval käis tõeline melu – tänava ääres erinevad kohad kus pidutseda sai. Huvitav oli see, et nad müüsid õhupallides mingit gaasi, mis nende jutu järgi oli Laughing Gas. Lasid mingist palloonist õhupalli täis ja siis sa said seda sisse hingata. Ise ei proovinud ning ei saanud aru, et ka keegi seal jubedalt naeraks sellest.

Kaua seal väljas enam ei istunud, kuna reisi viimane päev hakkas lähenema – on vaja ennast välja puhata. Võtsime Bolti takso hotelli tagasi, käisime poest läbi ostsime vett ning puhkama ära.

16. päev (21.03) – tõmbame sellele seiklusele joone alla

Viimane päev kulges rahulikult. Kotid saime päevaks jätta hotelli hoiule. Käisime veel linnas jalutamas – kaubakeskused ja muu kohustuslik, et kodustele midagi tuua oleks. Istusime lisaks veel Lumphini pargis, mis on kohalike Bangkoki elanike seas populaarne tervisespordi harrastamise koht. Päeva lõpus, kui päike juba madalamale vajus, täitusid pargi teed jooksjatega. Lisaks liikus seal palju hiigelsisalikke (mingid sellised Komodo draakoni laadsed tegelased).

Pargist hotelli suunas üritasime liikuda bussiga, kuid kuna see sattus peale tööaega tipptunnile, siis tegelikult liiklus seisis (ja meil oli eriti rahulik bussijuht). Peale ca 30min paigal seismist astusime bussist välja ja liikusime jalgsi hotelli. Seal jooksin kokku veel oma vanematega, kes olid kah samal ajal Taimaal reisimas. Ütlesime oma tervitused ja head aegad ning läksime Sky train-iga lennujaama ära. Oli tore reis, kuid eks see peab ka läbi saama, et saaks jälle uusi seiklusi ette võtta.